Kaduvad päevad, lühikesed ööd

... ehk, kuidas kõik läheb nii nagu ikka.

Põhjus, miks ma veidi hiline oma sissekannetega olen, on see, et päevad KL-is mööduvad hirmus kiiresti. Aga katsun siinkohal olulisemad infolüngad täita. Üleüldiselt on kõik ööd möödunud lakkamatute pidude keerises, nii et veidi keeruline on neid üksteisest eristada, aga ma püüan siiski.

Ainsad kaks päeva, mil mul on õnnestunud väljaminekut vältida, olid siis, kui ma Omari juures couchsurfisin. Klubitamse asemel sai siis nautida meeldivaid vestlusi ja dokumentaale. Ilmselgelt ka tema kaksiktornide vaatega basseini, mis ei olnud üldse paha. Pärast seda aga olen mina ennast ja on mind iga õhtul välja linna peale veetud.

Kolmapäeval Omari juurest lahkudes ei olnud ma ikkagi suutnud Vietnami saatkonda jõuda. Selle saavutasin täpselt nädal aega pärast KL-i saabumist, hoolimata asjaolust, et see oli mu To Do nimekirja tipus olnud alates siiajõudmisest. Aga sellest hiljem.

Kolmapäeval suudeti mind ka kolmel korral üle lasta, mis tegi selle päeva mitte üheks minu lemmikutest siin. Küll aga oli ka see needus maskeeritud õnnistus. Esimesena pidin uuesti Raj-iga kokku saama, kellega mõned päevad varem olin viskiklaasi taga religiooniteemasid arutasin. Ilmselgelt see ei juhtunud. Järgmisena hävisin siis, kui Andrew, kes oli lubanud minuga kohvitama tulla, ilmuda ei otsustanud. Punkti pani kogu olukorrale Solomon, kes, olles lubanud koos õhtustada, teatas mulle, et tema köhasiirup on teda väga uniseks teinud ja, et järsku lükkaks kogu häppeningi järgmiseks päevaks.

Teadmata, mida oma eluga peale hakata, istusin üksi hostelis ja kaalusin, kas minna välja või mitte. Lõpuks otsustasin siiski hetkeks läbi hüpata minu pralletänaval toimuvalt couchsurfingu kokktulekult, mis ühes baaris aset leidis. Üks asi viis teiseni ja tund aega hiljem läksime mina, Sandra, Henry, Steffan ja Mike edasi järjekordsesse Nigeeria klubisse. Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks ja järgmise päeva veetsin samuti sama seltskonnaga mööda KL-i ringi konnates.

Neljapäeva õhtul olin siiski lubanud kokku saada Solomoniga. Olles kenasti end kella 9ks valmis sättinud jäeti mind aga pooleteiseks tunniks ootama. Üllataval kombel see mulle väga ei meeldinud. Niisiis, kui tüüp mulle poole 11 ajal helistas, teatasin talle südamerahuga, et mul on juba teised plaanid ning sain uuesti kokku ülalmainitud seltskonnaga ning sealt edasi läksime kõige posh-imasse klubisse, mida ma üldse näinud olen. Tänu Malaisia GP-le, mis sellel nädalavahetusel Kuala Lumpuri lähistel toimus, oli see täis ka igasuguseid põnevaid inimesi (nagu näiteks Owen Wilson ja käputäis supermodelle). Õhtu ise aga oli küllaltki kahvatupoolne. Hoolimata oma kogu posh-lusest, oli muusikavalik kehv, laudu oli liiga palju ja ruumi tantsida ei olnud. Üldiselt tundus, et kogu see koht oli loodud ainult selleks, et rikkad ja nilbed mehed saaksid sinna ette oma Ferrarid ja Lambod parkida (ka üks Bugatti Veyron). Võib-olla on asi minus, aga isiklikult nautisin palju rohkem järgmist (järjekordset aafrika-)klubi, kuhu me pärast edasi liikusime.

Reedeseks saavutuseks kujunes lõpuks Vietnami saatkonda jõudmine ja viisataotluse sisseandmine. Selgus, et normaalajakuluga läheb selleks 5 päeva. Järgmisel reedel saan ühesõnaga kätte. Samuti tähendab see, et järjekordselt pean ma edasi lükkama oma lennu, mis hetkel on 27. märtsil. Lähtudes hinnast tuleb välja, et järgmine võimalus lendamiseks avaneb mulle 16. aprillil. Täpselt kuu aega pärast Kuala Lumpurisse jõudmist.
Reede õhtu veetsime järjekordses klubis, kuid midagi liialt tähelepanuväärset ei toimunud.

Parimaks peopäevaks siiamaani kujunes eilne, kus õhtut alustasime Sandra ja Allisoniga (Tais Lantal kohatud tuttav, kes KL-i jõudnud oli) kaksiktornide ees tasuta kontserdil Kelist kuulates. Edasi käisime läbi lähimast 7Elevensit, ostsime rummi ja käisime õhtust söömas. Edasi läks õhtu tagasi minu peotänavale, kus ma lõpuks avastasin (Sandra juhatamisel) koha, kus mängiti väga korraliku retromuusikat. Ka "Eye of the Tiger" ei jäänud kõlamata. Kahjuks aga pandi see koht 4 ajal kinni. Kuna minul mingit kojumineku tuju ei olnud, siis läksime Sandraga (Allison oli murdunud ja lahkunud) edasi järgmisesse kohta, kus tema sõbrad DJ tööd tegid. See koht aga oli kõige ausam reiviurgas. Täpselt see, mida ma eile vajasin!

Koju jõudsin kella 7 ajal, taaskord suutsin täpselt hosteli ees jalga astuda klaasikillu, aga suureks võiduks kujunes see, et esimest korda saabumisest alates suutsin nautida hosteli hommikusööki - röstsaiad moosiga ja tee. Olles oma õhtust veel küllaltki rõõmsas tujus, suutsin jaurata ka kõigiga hostelis, kes 9 ajal hommikul juba üleval olid. Lõpuks voodisse kukkudes ei tõusnud ma sealt enne kella pool viit pärastlõunal.

Nüüd katsun oma tulitavatel jalgadel mitte liialt seista ja mõtlen, et läheks pizzat sööma.