.. ehk, kuidas ma Laoses ära eksisin.
Pärast oma viimast postitust otsustasin end enne piinarikast bussisõitu veidi premeerida ja läksin oma viimast Laose massaaži nautima. See aga ei tulnud mul eriti välja, kuna nautimise asemel sain ma hoiduda karjumisest. Üldiselt oli mul tunne, nagu ma oleks enda auväärt massööri kuidagi hingeni solvanud ja pidin selle eest tasuma.
Aga see selleks. Mul oli Samo, ühe Korea tüdrukuga, kes samuti Sam Neuasse sõita tahtis, kokkulepe, et kohtume 21 ajal ühe restorani ees ja läheme siis koos bussijaama juurde tagasi ootama. Natukene pärast poolt üheksat sihitult restorani juures jõlkudes tõmbas mulle kõrvale kohalik oma mopeedil ja ütles: "You come with me!" Ma pidin just ümber pöörama ja tema ülbust uskumata talle otsa jõllitama, kui mulle saabus tõdemus, et tegu on tüübiga bussijaamast. Peale selle paistis ta olevat kerges paanikas. Hoolimata küllaltki nigelast inglise keele oskusest, suutis ta mulle selgeks teha, et buss on kohale jõudnud varem. Tema motika peal tagasi jaama poole kihutades üritasin ma tema käest küsida, kas ta on Korea tüdruku juba üles leidnud, tema kinnitas mulle, et Samo ootab juba bussijaamas.
Kohale jõudes selgus, et see oli siiski tõlkevigadest tingitud vale. Kohe, kui tüüp oli mu maha pannud, kimas ta jälle minema - eeldatavasti Samot otsima. Samal ajal sain mina teiselt umbkeelselt laolt oma bussipileti Sam Neuasse osta. Minu usku olukorda ei suurendanud see, et oma töölaual eelistas see lao hoida kotitäit konnasid, kes põgenemishimus kotiga mööda lauda ringi rullusid ja siis põrandale potsatasid. Minu küsimusele, mis eesmärgiks loomakesed on, ta ei vastanud.
Igal juhul saabus motika-tüüp varsti tagasi (ilma neiuta), korjas minu jälle peale ja viis kuhugi kolmandasse kohta, kuhu buss segadusttekitavalt pidama oli jäänud. Mina jõudsin seega õnnelikult bussi peale. Lootsin veel, et ehk saame Samogi ära oodata, aga seda lõbu mulle ei jäetud - kohe, kui ma bussile sain, alustasimegi sõitu.
Oi - ja milline sõit see oli! Esimene asi, mida ma tähele panin, oli see, et härra bussijuht eelistas bussis asetsevast telekast väga (väga väga) valjusti lao muusikavideosid mängida. Olukorrale ei tulnud kasuks fakt, et enamus muusikast kõlas nagu Maie Parrik halvematel päevadel. Sellele lisaks oli õues juba täiesti kottpime, asjaolu, mis ei paistnud härra bussijuhti takistamat Laose mägiteedel umbes 120 kilomeetrise tunnikiirusega 3G-ni ulatuvaid kurve võtmast. Kõiki asjaolusid arvesse võttes, tundus mulle, et ma ei hakka seda bussisõitu just liialt nautima.
Ebameeldivast veidraks läks asi siis, kui me peatusime millegi, mis paistis olevat lao pulm, kõrval ja reisisaatja bussi tagaotsa tuli. Seal hakkas ta paaniliselt aknaid avama, nendest pooleldi välja küünitama ja siis neid taas sulgema. Olles täiesti viimase aknani jõudnud, avas ta selle, vaatas taaskord välja ja astus sammu tagasi. Sellel hetkel ronis ei-tea-kust pärit mees aknast sisse. Paistis, et senimaani oli ta oma sõitu nautinud katusel.
Pärast seda seika läks asi tagasi ebameeldivaks. Ühel hetkel kustutati ära tuled ja õnneks pandi kinni ka muusika. Seda pidasin mina märguandeks, et nüüd võib proovida magada. Seda ma siis ka tegin. Ilmselgelt aga olin ma asjadest valesti aru saanud. Iga natukese aja tagant pandi tuled jälle põlema ja tundus, et hetkedel, kui bussijuhil igav hakkas, naasis ka väga vali lao pop-muusika. Küll aga ei piirdunud psühhobussi hullused sellega. Umbes 1-2 ajal öösel, leidis reisisaatja, et parim viis, kuidas reisiigavust peletada, on karaoke. Seda ta ka siis tegi - pani muusika uuesti käima ja lõugas üle bussi arusaamatuid lao viise kaasa laulda. Õnneks ei kestnud need etteasted väga kaua. Selle asemel hakkas ta lihtsalt (mulle paistis, et hetkedel, kui buss tema jaoks liialt vaikne tundus) mikrofoni häälitsema. Ilma muusikata, lühikesi animalistlikke üle bussi kajavaid karjeid tekitama. Seda kõike saatsid iga mõne hetke tagant kõlavad signaalid (mida tekitas bussijuht enne iga pimedat kurvi, et teisi teel liiklejaid hoiatada).
Parim asi selle sõidu juures oli see, et kuna bussijuhil paistis puuduvat igasugune enese alalhoiuinstinkt ja 3 G-sed kurvid jätkusid, siis me jõudsime Sam Neuasse kolm tundi plaanitust varem. Seal asusingi ma kohe ootama järgmist bussi Vieng Xaisse, sest ma olin otsustanud kogu katsumuse kohe selja taha saada. Paar tundi hiljem saingi järgmise kohaliku bussi peale, mille juht paistis omavat samu kamikaze-likke jooni kui eelmine. Ma lohutasin end sellega, et õnneks pidi too sõit kestma ainult tunnikese.
Seda aga ei juhtunud. Kuna ma olin oma küllaltki väsitavast ööst räsitud, siis kippusin ma iga natukese aja tagant magama jääma. Samuti, kuna see oli mu esimene kord selles kandis, ei olnud mul aimugi, kus ma paha peaksin minema. 1+1=2 ja seega veetsingi ma ka selles bussis umbes 6 tundi ja sattusin lõpuks keset mittemidagit mingisse suvalisse Laose külla. Olukord lahenes isegi hästi, sest seal leidsin ma vähemalt ühe küllaltki hästi inglise keelt kõneleva tuk-tuki juhi, kes mu esimesse külalistemajja viis ja hommikul sealtsamast peale lubas korjata ning tagasi bussi peale viia.
Legend oli, et buss lahkub hommikul kell 7. Niisiis seadsin mina oma äratuse, tegin tiiru küla peal (meeliülendavalt mõttetu koht), sõin kausi nuudlisuppi, vaatasin Boston Legalit ja läksin magama.
Tõusin ma täna hommikul kell 7.14. Ennast maapõhja needes viskasin riided selga ja rühkisin bussijaama poole, lootes mingile imele, et buss on veel seal. Seda ta ka oli. Kella 7ne buss lahkus veidi enne 9t hommikul, nii et mul oli täitsa piisavalt aega oma asjad jälle kokku korjata ja padinal bussile saada.
Paari tunni eest jõudsingi siis Sam Neuasse tagasi ja loodan jätkuvalt homme Vietnami saada. Et üllatustel lõppu ei oleks, leidsin kohalikust turistiinfost Samo, kes eile õhtul samuti siia oli jõudnud! Nüüd läheme me vähemalt koos õhtust sööma ja minu viimast õhtut Laoses tähistama.
No comments:
Post a Comment