Ametisaladused

... ehk saabumine Vietnami.

Pärast kuulsusrikast teelt kõrvale sattumist keskmisesse Laose külla rohkem üllatusi siiski ei tulnud. Esmaspäeva hommikul sain kenasti bussi peale, et Thanh Hoa'sse Vietnamis sõita.

Üldiselt oli tegu küllaltki keskmise bussisõiduga. Ilmselgelt olin ma ka selle liiklusvahendi jaoks liiga pikk, et kuidagigi ära mahtuda, tuli mul oma koivad mööda vahekäiku laiali laotada. Selle ülesande muutis raskemaks see, et pärast Vietnami piiri ületamist (kui sõita oli veel umbes 6 tundi [kokku kestis kogu üllitis 11 tundi]) täitus buss otsast otsani igat masti pisikeste inimestega, nii et reisisaatja pidi selle osa sõidust veetma pooleldi täistuubitud bussi uksest väljas jõlkudes. Raske oli, aga hakkama saime ja Thanh Hoa'sse õhtul ka jõudsime.

Tõele au andes tuleb tõdeda, et minu keskmist bussisõitu ilmestas siiski üks tore seik. See sai alguse sellest, kui buss taaskord ühest keskmisest Laose külast läbi sõites tuhises mööda kohalikest dzentelmenidest, kes millegagi teeveeres askeldasid. Kiiresti pidurid põhja surudes ning veidi tagurdades selgus, et see "miski" oli madu. Ilmselgelt olid poisid kuskilt küla lähedalt ussi kinni püüdnud ja nüüd istusid kõik ringis ühe maja ees tee kõrval ning imetlesid elukat. Meie vapper reisisaatja paistis samuti asjast väga huvitatud olevat. Kohe nõnda huvitatud, et varsti vahetasid nii raha kui madu omanikke. Kuskilt leiti miskne riidest kott, kuhu sisse uss topiti ja nii jätkasimegi sõitu, bussijuhi istme taga kotis madu. Minule tundus kogu asi veidi kahtlane, aga eks mees teab, mis mees teeb.

Kõik laabus väga toredasti kuni me Vietnami piiripunkti jõudsime. Siis hakkas minul tekkima küsimus, et kas kõiki neid elajaid, keda üle piiri taheti tassida (lisaks maole ka puuritäis linde ja üks kutsikas), ei peaks näiteks karantiini panema. Selgus, et ilmselgelt ei ole tegu Euroopaga ja karantiini ei peetud vajalikuks. Küll aga pidid kõik bussis reisijad oma maise varaga läbi tolliinspektsiooni kõndima ja ette näitama, mis neil kaasas on.

Siin aga tekkiski mure. Nimelt ei olnud too riidest kott nii strukuturaalselt kindel, kui algul oli paistnud ning pikemal vaatlemisel selgus, et meie inventarist on puudu täpselt üks madu. Täpsustades - ta ei olnud muidugi inventarist mitte niivõrd puudu, kuivõrd lihtsalt vales kohas. See vale koht oli nimelt paar istmerida bussijuhi kohast tagapool. Õnneks oli selleks ajaks kogu buss juba evakueeritud, kuna käis äge tollitamine. Mulle tundus, et see sai olla ainult hea asi, kuna vaadeldes ühe kohaliku äärmiselt värisevaid jalgu, kui ta madu vihmavarjuga tagasi vangistusse püüda proovis, oli tegu küllaltki ohtliku elukaga.

Lõpuks lahenes kogu olukord siiski ohvriteta (kui välja arvata madu, kes hiljem suure tõenäosusega kellegi supikausis lõpetas), kohalik onu püüdis mao kinni, riidest kott asendati plastikust tühja koeratoidu omaga, uss pisteti tagasi sinna sisse, kotisuu köideti kinni ja meie saime uuesti teele asuda.

Thanh Hoasse jõudes oli minul vähemalt väga hea meel, et sõit läbi sai. Minu usku korraldajate võimekusse ja kainesse mõistusesse oli see sekeldus maoga küllakti tugevalt vähendanud ning samuti valutas mu puus selleks ajaks juba päris tugevasti, olles olnud surutud väga ebaloomulikku asendisse ürituses oma jalgu kuidagi istme alla ära voltida. Igal juhul sain siis oma esimese Vietnami kogemuse, kui ma hakkasin õhtupimeduses bussijaamast rongijaama poole seiklema.

Olles enne lugenud ja kuulnud, kuidas kõik vietnamlased on hirmus ebameeldivad, käredad ning ajuti ohtlikudki, siis pettusin mina ikka ääretult. Kõik inimesed, kellega mina kokku puutusin ning kelle käest abi palusin, olid ainult ülimalt meeldivad ja abivalmid. Hoolimata väga vähesest inglise keele oskusest ostutati mulle igakülgset abi ning suuresti kehakeelest sõltudes juhatati kätte ka õige tee rongijaama.

Kuldmedali eilses võistlusetapis sai kindlasti rongijaama kõrval asuva hotelli administraator. Nimelt olin ma õhtuks sinna jõudes veetnud terve päeva umbses bussis higistades ning pärast seda 20-kilose kotiga linna peal tuuritades mu hügieenitase just ei suurenenud. Kuna ma aga selleks õhtuks end juba järgmise rongi peale munsterdasin, siis ei olnud mul ka mingit pesemisvõimalust. Minnes siis alandlikult härra juurde anuma, et kas ma saaks mõõduka tasu eest nende dušši kasutada, et end uuesti inimesena tunda, keeldus tema mult mingit tasu kogumast, ulatas mulle toavõtme ja vabandas, et see koristamata oli. Sellised ebameeldivad vietnamlased siis. Igal juhul oli see vist mu elu kõige parem duši all käimine.

Pärast seda sain veel jaamaesises kohvikus kiiresti kiirnuudleid süüa ja rongi peale end askeldada. Täna veidi enne keskpäeva jõudsime Danangi. Üldiselt on Vietnam mulle siiamaani väga sümpaatse mulje jätnud. Võib-olla selle pärast ei mõista ma pooleldi isegi, miks ma olen otsustnud siin väga vähe aega veeta. Aga just seda ma teinud olen. Oma eelmise plaani järgi pidin ma siin riigis 10 päeva ringi vaatama, eile aga uuendasin ma oma plaani ja nüüd katsun ma siit juba nädalaga end Kambodžasse kupatada.

Alguse sai kõik sellest, kui selgus, et esimene võimalus rongiga Thanh Hoast Hanoisse saamiseks avaneks mul alles 4ndal. Bussiga sõitmisest on mul hetkel kopp hirmus ees. Edasi selgus ka see, et Hanoi põhilise vaatamisväärsuse, Halong Bay, külastamiseks soovitas Lonely Planet jätta umbes 200 dollarit. Sellist raha minu eelarves aga kahjuks ei ole. Siis kujuneski mul plaan pigem kiiresti läbi Vietnami seigelda ja Kambodžas kuskil mere ääres palmi all võrkkiiges aeg pikemalt maha võtta. Seda ma nüüd ka siis teen.

Homme hilisõhtul asun järgmise rongi peale ja sõidan Vietnami party capital-i Nha Trangi. Mitte, et see pralletamine mind hetkel väga tõmbaks, aga sealt saan (kahjuks bussiga) sõita pisikess Mui Ne külla, mida ääristavad kirjade järgi küllaltki inimtühjad rannad. Seal veedan paar päeva. Edasi katsun ennast sealt Saigoni sokutada, seal endale Kambodža viisa hankida ning siis sammud Moc Chaosse seada. Lonely Planeti andmetel pidi seal kõige meeleolukam piiriületusvõimalus olema - paadiga mööda Mekongi ülesvoolu Phnom Penhi poole sõites.

Plaan on kõva - kui ta nüüd järgmise 2 päeva jooksul jälle ei muutuks.

Lõpetuseks siis ametisaladustest. Olen enda jaoks lõppude lõpuks selgeks teinud eduka ja rõõmsa reisimise trikid:

• Esimene on kindlasti hea ööuni. Kui see poolikuks jääb ja järgmisel päeval järjekordne 5-12tunnine bussisõit ees ootab, siis võib päris kindel olla, et meeleolu ei ole just kõrgete killast. 
• Teine on teatavate hügieenistandarite hoidmine - pesta end (eriti selles kliimas) nii tihti kui võimalik. Ajutiselt aitab ka mõnevõrra piiratud hooldamine. Ära tuleb kasutada kõik seebitamisvõimalused - kui käed, nägu ja kael enam-vähem puhtad on, siis on moraal ka mitme pügala võrra kõrgemal. Eriti hea oleks, kui mul niiskeid salvrätikuid kotis oleks, aga ilmselgelt ei ole ja siinkandis neid liialt ei müüda ka.
• Kolmas on kasutada ära kõik riidepesuvõimalused. Kui couchsurfingu hosti juures on võimalik midagi pesumasinasse loopida, siis tuleb seda kindlasti teha. Kui hotellides/hostelides/külalistemajades enese pesemisega väga suuri probleeme ei tule, siis ei või kunagi teada, millal avaneb järgmine võimalus riiete kasimiseks. Selles kliimas ja mööda erineva räpasuseastmega ühistransporte seigeldes aga on riiete tihe vahetamine väga tihedas seoses nimekirja teise punktiga.
• Neljas on mitte kiirustada. Siinpool Euroopa Liitu on elutempo hoopis teine ja igat masti graafikutest kinni pidamine ei tule välja nii ehk nii. Seega tulebki ennast viia väga mediteerivasse seisundisse ja mõelda, et "tuleb, mis tuleb, ega ta tulemata jää".