Ämblikud ja prussakad

... ehk natuke seda ja natuke teist.

Üleeile õhtul suutsin ma teha veel üliinimliku pingutuse ja hoolimata oma väga nirudast seisukorrast Chrisiga kokku saada. Chris on hollandi poiss, kellega ma paar aastat tagasi Pärnus puhtjuhuslikult raamatukogus tuttavaks sain. Suur sõprus algas millalgi selle vahel, kui ma talle ebuddy kasutamise selgeks õpetasin ja siis ta sokke ostma viisin.

Chris õpib kellekski, mis võiks meenutada põllumajandusinseneri. Ma päris täpselt ei mäleta ja päris täpselt ei huvita ka. Igal juhul on ta viimased 5 kuud Kambodžas elanud ja oma doktorikraadi tarvis siin mingeid hirmus tähtsaid asju uurinud. Ja kuna saatus meid juba nii toredasti teisel pool maakera kokku juhatas, siis otsustasime ka päris näost-näkku trehvata ja veidi mälestustealleel patseerida. Oli igati tore õhtu - käisime söömas restoranis, mille personal koosneb tervenisti endistest tänavalastest ja muidu inimestest, kelle eluloteriil kõige rohkem vedanud ei ole. Pärast seda tutvustas Chris mulle veidi lähemalt enda praegust uurimisvaldkonda.

Hetkel tegeleb ta sellega, et üritab välja selgitada, kui suur osa kohalikust (keskmisest vaesemast) elanikkonnast oma toidulaual erinevaid lisandeid kasutab, et oma toidusedelisse veidi vaheldust tuua. "Lisandite" all mõtleb ta erinevat masti sitikaid. Niisiis viiski ta mind ühele kindlale tänavanurgale (võib-olla veidi irooniliselt  oli see tänavanurk täpselt kuningliku palee ees). Sealt leidsime eest toidukäru, kus pakuti müügiks pisikesi kilke, suuri kilke, poole peopesa suuruseid ämblikke, erinevaid mardikaid ja vastkoorunud tibusid. Eriti võikaid olid mingid tublid 7-9 cm pikad veesitikad ning tibud (erinevalt ühest Laoses nähtud turust olid siin kõik tooted juba surnud). Et kogemus ikka täielik oleks, ostis ta endale maiuspalaks ühe nendest nimetatud ämblikest. Mina tervest ämblikust keeldusin, aga pakkumise peale suutsin ära süüa pool ühest jalast. Tuleb tõdeda, et mitte minu lemmiktoit. Mingit erilist maitset ma ei tabanud peale väga karmi praadimisõli oma. Üldiselt meenutas ta kõige enam liiga kauaks fritüüri jäetud friikartulit. Aga vähemalt saab jälle öelda, et tehtud!

Eile oli mul jälle vastukaaluks väga produktiivne päev. Jõudsin ära käia Tuol Slengi genotsiidi muusemumis - endises koolimajas, mille Pol Poti partei oli vanglaks ja üleüldiselt piinamajaks muutnud. Mitte kõige rõõmsameelsem koht, aga minu jaoks ka mitte nii depressiivne kui tapmisväljad. Edasi läksin veidi rõõmsamatele radadele ja külastasin kuninglikku paleed ja hõbepagodat, mis selle kõrval asub. Ütle, mis sa ütled kohalike kohta, aga oma kuningaperet hoiavad nad küll hästi. Paleed ümbritses superilus ja hooldatud aed ning palee ise oli ka viimase peal. Hõbepagodast ma üldse ei räägi. Peale hõbeda lebasid igal pool kullast ja nefriidist Buddhad. Kahjuks aga ei lubatud kõigest sellest pilti teha.

Eilsest tublidusest kurnatud olen ma täna jälle maksimaalselt vegeteerinud ja mitte midagi suuremat korda saatnud. Suutsin ainult homseks bussipileti Battambangi ära osta.

Aijaa - ja täna hommikul duši all käies tundsin ma ühel hetkel, kuidas midagi kergelt mu jalatalda kõdistab. Alla vaadates nägin ma kena 6 cm-st prussakat, kes meeleheitlikult end mu jala alla üritas peita. Pärast minu vaprat kiljumist ja vannitoas ühest kohast teise kekslemist suutis sitikas lõpuks ukse alt läbi sibada ja end, minu suureks rõõmuks, kuhugi mu tuppa ära peita. Üldiselt ei tundu Phnom Penhist lahkumine enam üldse paha ideena.