... ehk üks tore päev Kambodžas.
Eilseks oli mul bronnitud poole päevane ATV tuur mööda Phnom Penhi-äärseid külasid ja muidu kütkestavat Kambodžat. Sellega algas ka üks mu senise reisi meeldejäävamaid päevi.
Tuur ise kestis mõned tunnid, mille kestel sain vahetult kogeda kohalikku külaelu argipäeva. Väga meeleolukas trip oli - mina ja mu giid, Ya, nägime täpselt sellised riisipõlde, nagu pildiraamatus, erinevat masti osmikuid, jõgesid ja palmisalusid, igas külas terve trobikonna lapsi, kes kisades ligi tormasid ning lehvitasid või patsu tahtsid saada ning hulganisti uitavaid lehmi. Kõvasti lisaväärtust pakkus see, et ma ei näinud kogu selle ringi vältel mitte ühtegi teist valget nägu.
Pärast tuuri visati mind Cheong Ek-i tapmisväljadele, kus ma poolteist tundi audiotuuri kuulates ringi vaatasin ja katsusin kujutleda, kuidas seal, eriti malbes puudesalus Pol Poti käsul tuhandeid inimesi teise ilma saadeti. See ei tulnud mul eriti välja, kuigi tunnistust ikka veel jalge all lebavatest kehadest andsid mõned luufragmendid, mis siin-seal vihmaga üles maapinnale olid tulnud. Keset seda parki oli ka hirmkõrge templisarnane ehitis, milles presenteeriti kolpasid ja suuremaid luid kõigest murdarvult nendelt, kes eriti võigal kombel seal oma lõpu leidsid. Eriti võikaks tegi protsessi see, et Pol Poti režiimi ajal olid kuulid kallis kraam. Niisiis ei hakanud ta neid isegi oma nn. "vastaste" elimineerimiseks raiskama. Suurematel kas lõigati kõrid läbi või hukati nad kasutades erinevat masti põllutööriistu. Väikelastel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja nad löödi vastu puud. Miks beebisid üldse tarvis tappa oli? Selle pärast, et Pol Pot leidis, et kui ühes perekonnas juba must lammas on, tuleb terve kari tapamajja saata. See pidavat vähendama ellujäänud pereliikmete hilisema kättemaksu tõenäosust.
Igal juhul leidsin pärast seda külastust, et mul oleks tarvis end veidi tuulutada. Seetõttu võtsin vastu Ya kutse temaga õhtul Phnom Penhi avastama minna. See kujunes tegelikult väga heaks otsuseks - kõigepealt käisime lõbustuspargis bumper autodega sõitmas ja õhupalle nooltega loopimas ning õhtu lõpetasime taaskord tantsupõrandal. Kahjuks läks poiss seal natuke liiga familiaarseks, nii et ma jätsin tema maha ja läksin ise järgmist lokaali murdma. Seal sattusin ma kokku mõne tuttava näoga. Üks inglane, kes mul tänavalt nõu oli küsinud ja kaks sakslast, kellega ma Sihanoukville'is klaasikese õlut olin joonud. Igal juhul kujunes sellest väga sümpaatne õhtu, mis lõppes hommikul koos inglase, meie uue sõbranna ja kohaliku tuk-tuk juhiga prantsuse keeles vaieldes.
No comments:
Post a Comment