Malaaria

.. ehk, mis muud ta olla võib!

Täna jõudsingi pärast keskmisest vaevarikkamat teekonda Siem Reapi. Viimane sihtkoht ongi lõpuks käes! Tähistasin seda kohe sellega, et pakkisin oma koti täiesti lahti! Aitab asju tuulutada ja pühapäeval kogu tavaari jälle kotti sokutades saab kõigest üleliigsest taaskord vabaneda. Tuleb tõdeda, et moraal on praegu hirmus kõrge. Viimane nädal on käimas, varsti saab koju ja samas saan oma pisikesele reisule joone alla tõmmata nii muhedas kohas, kui seda on Siem Reap.

Taaskord pole esimese päevaga suutnud uuest kohast väga palju sotti saada, aga pisikese jalutuskäigu pärast hotelli jõudmist ja koti lahti pakkimist jõudsin siiski teha. Enne kui pimedaks läks, jõudsin ära näha põnevaid, poodidega ääristatud, külgtänavaid, ühe suure turu ja Phnom Penhis avastatud suurepärase jäätisekohviku haru. No mida rohkemat on elult tahta?! Boonusena, et lõpp eriti suurejooneline tuleks, on iga nurga peal veel massaažisalongid ning käsitööpoed. Kui ma vähegi suurem shopahoolik oleks (loe: suudaksin veeta poodeldes rohkem kui 20 minutit), siis oleks siinne scene vist küll paradiis - oma väga lühikesel jalutuskäigulgi suutsin ma trehvata vähemalt viite retro- ja omaloomingu riietepoodi. Kui ma kuskilt ka noid neetud suveniire taga ajama pean, siis on mul hea meel, et see koht on Siem Reap.

Tuleb tõdeda, et umbes kolm tundi tagasi minu entusiasm nii suur ei olnud. Nimelt tegin ma selle saatusliku vea, et otsustasin Siem Reapi sõita paadiga. Lonely Planet lubas suure suuga, et paadireis Battambangist Siem Reapi on kõige suurejoonelisem ja vapustavam kogu Kambodžas. Mis selles nii suurejoonelist ja vapustavat pidi olema, see jäigi mulle arusaamatuks. Oli paat, oli mitte väga kutsuv jõgi ja selle ääres majad ja inimesed. Kogu moos! Ainuke veidigi vapustav külg asja juures oli see, et reis kestis 9 tundi ja seda ei saa kindlasti heaks vapustuseks lugeda.

Eile sain ma terve päeva eriti järjekindlat peavalu nautida, mis iga kord, kui ma liigutasin, tundus uut hoogu juurde saavat. Selle tõttu veetsin ma suurema osa päevast horisontaalasendis, katsudes tukastada (mis on veidi irooniline, sest peavalu tekkis ülemagamisest pärast 15-tunnist und). Seetõttu aga ei suutnud ma õhtul, kui valu järele andis, enam sõba silmale saada. Eilse öö jooksul sain kokku magada umbes poolteist tundi. Ja sellele järgnes 9-tunnine paadisõit, mil minu kõrval istusid kaks noort venda, kes lõviosa sõidust üksteist peksid ja seejärel vaheldumisi ka ulguma pistsid. Asjale ei aidanud kaasa nende ema, kes oli kõige kiledama ja läbilõikavama häälega naisterahvas, kelle võõrkeelset juttu ma olen olnud sunnitud pealt kuulama. Kogu reisi uudsus möödus pärast esimest tundi, ülejäänud aja katsusin ma veeta mingis mediteerivas poolunes. Seda aga segas väga tugevasti vihm, mis iga kahekümne minuti tagant alustas ja lõpetas meile näkku sadamist.

Viimaseks piisaks oleks pidanud saama see, kui me mingis madalas järvesopis peaaegu kinni jäime. Tegelikult vist ütleski mootor veidikeseks üles, sest üks kohalik poiss haaras mutrivõtme, tuiskas mootori juurde paadi tagaotsas ja hakkas seda ennastunustavalt taguma. Ilmselgelt aga teadis ta, mida ta tegi, sest pärast veerandtunnist pusimist saime siiski edasi sõita.

Oli, mis ta oli, aga ellu ma jäin ja kohale jõudsin. Nüüd hakkab kell pool kaheksa õhtul saama ja minul on juba hirmus uni. Õnneks ei ole mul homseks midagi ette nähtud, nii et vahelduse mõttes saab jälle lõdvalt võtta. Kolmapäevaks orgunnisin endale 4-tunnise ratsamatka lähiümbruses. Neljapäeval valutan lihaseid ja reedel hakkab kõik otsast!