Good morning, Vietnam!

... ja fotokasaaga jätkub.

Täna on loodetavasti minu viimane õhtu Vietnamis. Homme hommikul katsun Mui Ne'st bussiga Saigoni saada, sealt edasi Ha Tien'i ja õhtuks üle piiri Ha Tien'i jõuda. Ma ei ole küll täiesti veendunud, et see läbi läheb, aga vähemalt Saigonist tahaks küll mööda jõuda.

Ilmselgelt on minu reisiplaanid (erinevalt loodetust) taaskord muutnud. Algne plaan Moc Chaost otse Phnom Penhi jõuda, on asendatud ideega veeta kõigepealt nädal-poolteist all Kambodža lõunarannikul aega maha võttes ja sukeldudes ning alles pärast seda 20ndaks maiks PP-sse jõuda, et oma TOEFL-test seal teha, ühe vana sõbraga veidi aega veeta ja siis edasi kütta.

Aga nüüd veidi Vietnamist ja minu viimastest päevadest.

Hetkel viibin, nagu juba mainitud, Mui Ne-s. Kirjade järgi pidi see olema küllaltki pisike külake ümbritsetud inimtühjadest piltilusatest randadest. Seda ta ei ole. Selle asemel on meri ja rannad parimal juhul keskpärased, rannik täidetud hotellidega ja kõikide siltide pealt vaatab vastu kirillitsa. Koht meenutab mulle kõige enam Egiptust, Kanaari saari või mõnda muud läänlaste vallutatud ja seejärel venelastega täidetud hingetut "turisimiparadiisi". Kahjuks pean tõdema, et ta ei erine mingil viisil ülejäänud Vietnamist (nii palju, kui mina teda näinud olen). Siinse näol on tegu taaskord suurepärase näitega kohast, mis oleks võinud areneda millekski eriliseks, teistsuguseks. Selle asemel on riiki sisse voolanud lääne raha ja ära ostnud kõik alates kinnisvarast ja lõpetades kohalike hingedega. Kurb on vaadata, kuidas selline kiire "areng" muudab kohad, mis oleks võinud olla suurepärased, üksteisega äravahetamiseni sarnasteks turismiveskiteks. Tehniliselt on siin ju kõik olemas - ekskursioonid, rannad, massaažid, päike. Aga minu virina iva peitub selles, et sellel kohal siin puudub igasugune isikupära. Mööda tänavat kõndides ei saagi ühel hetkel enam aru, kas ma olen Hispaanias, Tais, Egiptuses või Vietnamis.

Eks ole kogu Indo-Hiina aeg kohe-kohe ümber saamas, aga mitte kuskil ei ole see nii selgelt välja joonistunud kui Vietnamis. Niisiis tuleb tõdeda, et mul ei ole üldse kurb meel, kui ma saan homme piiri ületatud. Lootus jääb, et Kambodža on veidi hilisema õidepuhkemisega (juttude järgi nii ka on).

Positiivsel poolel õnnestus mul Danangis viibides soetada endale uus fotokas. Negatiivsel küljel on see üks ehutav riistapuu. Täna läksin ma hotelli poolt korraldatud ekskursioonile (midagi, mida ma harilikult kunagi ei teeks). Seda tegin ma puhtalt selle pärast, et ma saaks teha pilte. Pilte, mida kõigile vaatamiseks üles riputada, et kõik minu peale enam kurjad ei oleks. Minu suureks rõõmuks aga lakkas minu uhiuus fotoaparaat poole ekskursiooni pealt töötamast, väites, et ei suuda oma mälukaarti enam lugeda. Nii et - juhhei! Mina annan alla. Fotografeerimine lihtsalt ei paista olevat minu ala. Viimase pingutusena katsun ma veel järgmises tsiviliseeritud punktis uue mälukaardi soetada, aga kui see ka välja ei tule, siis viskan ma fotoka kogu kaardikoguga mõnelt kõrgelt sillalt alla.