Kep-sur-Mer

... ehk (üllatavalt valutu) saabumine Kambodžasse.

Nagu ikka, ei tulnud ka see kord mu plaanist midagi välja. Üle piiri, Kambodžasse jõudsin ma umbes tund aega tagasi. Aga asi seegi, vähemalt on Vietnam nüüd selja taga.

Tuleb tõdeda, et sellest on mul ainult hea meel. Minu kiidulaul vietnamlastele (mis oli ainus osa sellest riigist, mis mulle meeldis) lõppes sel hetkel, kui ma eile lõunal Saigoni jõudsin. Kuna mul nagunii suuremat isu seal kaua istuda ei olnud, siis ma tahtsin bussijaamast kohe-kohe takso peale saada ja järgmisesse bussijaama sõita, et seal bussi peale asuda. Selle plaani käigus tuli ka minu esimene kokkupuude kurikuulsate Vietnami pettustega.

Mui Ne bussi pealt maha astudes kargas mulle kohe turja taksojuht, kes teatas, et tal on ikka taximeter ja taximeter. Ma ei tea, mis mul küll arus oli (ilmselgelt rookie mistake esimene pakkumine vastu võtta), aga tema takso peale ma ka istusin. 15-minutiline sõit järgmisesse bussijaama läks mulle maksma 800 000 dongi, mis on umbes 450 krooni ligi. Ilmselgelt oli "taximeter" natukene vale sõna selle vilkuva kasti kohta, mis numbreid täiesti oma suva järgi keris. Olles sellest keksivast päkapikust juba täiesti välja vihastatud, pidin ma järgmisena minema pangaautomaati otsima, sest ilmselgelt hakkas mu sularahavaru sellise alatu käitumise peale otsa lõppema.

Selle plaani käigus tuli esimene kokkupuude kurikuulsa Vietnami pealetükkivusega. Tänaval kõndides ei möödunud 30 meetritki ilma selleta, et mõni kurikaela nägu tegelinski ei oleks proovinud mind (paar korda isegi füüsiliselt) oma motika peale tõmmata. Kui teistes kohtades piisas kõigest pearaputusest, naeratusest ja "No, thank you"-st, siis Saigonis ei avaldanud see mitte mingit mõju. Lõpuks leidsin ma, et päris hästi toimis siiski see, kui kõrvaklapid pähe panna, silmkontakti vältida ja väga kiire sammuga himuratest taksojuhtidest mööda leekida. Küll aga ei õnnestunud mul pangaautomaati leida.

Õnneks aga läks Saigonist välja ja Kambodžasse sisse saamine edasi päris libedalt. Oma vähese allesjäänud raha eest sain bussipileti Ha Tien-i ja bussijaamast isegi kerge lõunasöögi (see söömise asi ei taha mul siin kuidagi välja tulla, ka tänane esimene söögikord leiab aset alles hilisel pärastlõunal). Pärast veidikest ootamist sain ka bussi peale, mis oli, arvestades Indo-Hiina standardeid, täiesti superluks. Asi seegi, kuna ka bussipileti eest maksin ma täpselt kahekordse phalang(välismaalane)-i hinna.

Igal juhul läks Ha Tien-i jõudmine ja seal öömaja leidmine siiski väga hästi. Kohale jõudsime öösel 11 ajal, mis oli isegi 2 tundi enne kardetud aega. Mina olin kergelt mures, kuna selleks hetkeks oli mul raha juba tõesti otsas ja pimedas kuhugi uude kohta jõudmine ei ole kunagi liiga hea idee. Tuli välja, et muretsemiseks ei olnud siiski põhjust ja Fortuna on mind eile ja täna väga kenasti hoidnud. Öösel Ha Tien'i bussijaama jõudes olid seal motojuhid parves juba ootamas. Keha- ja inglise segakeeles õnnestus mul ühele neist selgeks teha, et mul on ATM-i ja hotelli vaja. Mõlemad missioonid said edukalt täidetud ja juba umbes tunnikese pärast olin ma kenasti puhastele linadele kerra tõmmanud.

Täna hommikul sain suurepärase uudisena veel Austraalia ametnikelt kirja, et homme peaks minu kontole laekuma maksutagastus - seda isegi tervelt nädal enne lõpliku kuupäeva kukkumist! Edasi läksid asjad veel paremini. Kui ma hotellist välja valuutavahetust otsima  läksin, vaikselt peljates seda kannatusterada, mis pidi Xa Xia - Prek Chea piiriületuspunkt olema (Lonely Planet väitis, et kuna Ha Tien-i ja Kambodža vahel igasugune bussiliiklus puudus, on vaja piir ületada umbes 2-3 erineva sõiduki otsas, mille juhid igal korral sul naha üle kõrvade tõmbavad), siis komistasin ma kogemata ühe reisikorraldaja peale, kes pakkus lahkelt 10 dollari eest mind Kep-i sokutada. Mõeldud-tehtud ja nii läkski see kohutav piiriületus väga meeleolukalt minibussis loksudes.

Nüüd istungi ma juba külalistemaja restoranis ja hakkan kohe Kambodža rahvusrooga murdma. Esimesed 17-kilomeetri jagu muljeid Kambodžast on igal juhul võrreldamatult paremad kui Vietnamist. Kep on lihtsalt väga nunnu endine prantsuse eliidi suvituslinnake ja hoolimata ilmast, mis on küllaltki vihmalekiskuv ja tuuline,  on mul tuline heameel oma tripi viimases riigis ja Vietnamist väljas olla!

PS. Proovisin siis ka khmeride rahvusroa ära - banaanilehtede sees sidruni ja vürtsidega hautatud kala koos riisiga. Parem, kui kõik asjad, mida ma nii paljukiidetud Vietnami köögist proovida sain.