Hedonism

... ehk viimased päevad 9-kuulisest reisist.

Kes veel ei tea, siis kordan igaks juhuks siin ka üle: pühapäeval alustan oma pikka ja vaevarikast teekonda kodu poole. Kõigi kirjade järgi peaksin isamaa pinnale naasma esmaspäeva hilisõhtul. Niisiis on mul veel viimane võimalus siinpool Venemaad nii palju elu nautida, kui vähegi annab. Jõudumööda olen sellega ka tegelenud.

Eile päev, mis oli kuratlikult palav, arenes vaikse mööda linna voolamise rütmis. Midagi tohutult suurepärast ma korda saata ei suutnud, just tolle palavuse pärast. Imbusin vaikselt ühest varjulisest nurgast teise ja kostistasin end vahepeal puuvilja shake-ide ja jäätisega. Lugesin oma raamatut (hetkel "Life of Pi") ja raiskasin ulmelisi summasid kohvi peale. Otsisin Siem Reapi parimat amoki (kohalik rahvustoit  - kalakarri riisiga - ja minu uus lemmikasi) ning proovisin verd anda. Kumbki ülesanne ei tahtnud kuidagi välja tulla. Paremat amoki leidus Phnom Penhis iga nurga peal ja minu veenid on ikka nii nigelad, et isegi kolmanda maailma vilunud halastajaõed ei suuda neid tabada. Vähemalt sain tasuta coca-cola. Peale selle avastasin veel Siem Reapi kahte suuremat turgu ja nautisin mitte-ametliku massaažipealinna nimekohaseid hüvesid.

Täna, see vastu, olen ma äärmiselt tubli olnud. Ärkasin kell 6! Mitte küll vabast tahtest, aga siiski. Kell 7 istusin ma juba hobuse seljas ja alustasin oma 4-tunnist matka. See kujunes keskmisest väga palju toredamaks. Esiteks pidasime me giidiga (taaskord koosneski kogu ekskursioonigrupp ainult minust ja giidist) maha päris mitu võiduajamist mööda Kambodža külavaheteid. Ma ei ole vist elus hobusel nii kiiresti edasi liikunud kui täna. Edasi läks asi lõbusamaks siis, kui me pärast kahte tundi ajamist väikese pausi tegime ja lootosefarmi juures jalga puhkasime. Tarmukalt otsustasin mina võimalust mitte raisku lasta ja läksin asja uurima. Farmis õnnestus mul üht toredat vanahärrat mööda lastes kitsalt teerajalt jalgapidi sohu kukkuda. Kuna ka tänane päev tõi kolmekümne teise poolde ulatuvad soojakraadid ja taevas ei olnud ühtegi pilve, siis ei olnud mul sellest eriti kurb meel.

Küll aga ei jäänud see mitte kuidagi mu päeva ainukeseks supluseks. Järjekordsest üleujutatud riisipõllust läbi sumbates otsustas minu ratsu end veidi jahutada ja vette pikali visata. Mina sain õnneks sadulast enne maha, kui suuremaks püherdamiseks kiskus, kuid see tähendas ka reiteni ulatuvasse vette hüppamist. Tegelikult ei morjendanud seegi minu tuju kuidagi. Oleksin isegi sinna korra selili visanud, kui kurjad külainimesed meil silma peal ei oleks hoidnud.

Pärast ratsutamist jätkasin päeva sportlikus formaadis ja läksin kolme taala eest lähedalasuva hotelli basseini nautima. Pärast mööda tolmuseid külavaheteid vingaalitsedes oli see nii teretulnud vaheldus, et vaat, et kiskus õnnepisarad silma. Palavaima osa päevast veetsingi veesilma ääres. Ühel hetkel otsustas ilmataat meile halastada ja saatis meile kaela äkkvihma koos äikesega. Ujumiskogemus läks kohe hüppeliselt paremaks. Kui suurema palavus järele hakkas andma, sain taaskord võimaluse ulmelisi summasid kohvi ja massaažide peale kulutada.

Õhtupoole, olles end igatpidi vaimselt ja füüsiliselt karastanud, leidsin endas piisavalt vaprust, et hakata seda hirmsat suveniirikoletist murdma. Õega sain vist ühele poole, tahaks loota. Ent paistab alles, kui kaua minu kuraas sellise hirmsa väljavaate ees vankumatu püsib.